Neljapäeval, 5. detsembril, seadsime hoolimata algavast lumesajust sammud Emajõe äärsesse parki, et teha tutvust linnuvaatlemise põneva maailmaga – õppida kasutama binoklit ning linnumäärajat ja tutvuda meie talviste sulissõpradega. Eks iga algus ole raske ja juhtus sedagi, et mõni noor linnusõber esimeses ärevuses binokli valet pidi silmile seadis, aga kiiresti said osalejad binoklikasutuse ning esmased linnuvaatlusreeglid selgeks. Töö käigus kogeti ka seda, et juhendajapoolne sissejuhatav jutt vastas tõele – jooksmine ja lärmamine linnuvaatlusel edu ei too. Kolmveerandtunnisel retkel püüdsime lisaks lindudele märgata ka jälgi nende tegutsemisest; rääkisime sellest, miks mõned linnud talveks soojematesse maadesse rändavad ja kuidas saavad hakkama need, kes paigale jäävad. Arutlesime, mida inimesed lindude aitamiseks teha saavad ning kuidas ja millega talvel linde toita. Hoolimata linnuvaatluseks ebasobivast ilmast, õnnestus meil siiski kohata mitmeid põnevaid sulelisi ning õigele linnuvaatlejatele kohaselt lisan ka meie linnulisti:

koduvarblane
kodutuvi
hallvares
hakk
puukoristaja
sinitihane
rasvatihane
sinikael-part
hõbekajakas

Linnuretke lõpetuseks sai iga laps kaasa õpetliku trükise Eesti Ornitoloogiaühingult, mille abil kodus jätkata tavalisemate talvelindude tundmaõppimist. Kui soovid isepäi lindudega tutvust teha, siis laadi alla järgnev trükis http://www.eoy.ee/sites/default/files/Talvised_aialinnud_www.pdf

Tekst: Aire Orula

Viktoriin on mõeldud  Tartu Loodusmaja õpilastele ning teemaks on loomade ja nende tegevusjälgede ära tundmine. Viktoriinil tuleb pildilt ära tunda Eestimaal elavaid loomariigi esindajaid: imetajad, roomajad, kahepaiksed, kalad, linnud, putukad ja ka mõne looma tegevusjäljed.

NB! Soovitame viktoriiniks valmistumisel tutvuda loomade nimekirjaga!

Tule kindlasti ja võta vahvast viktoriinist osa

Lisainfo:
Sirje Janikson
tel 736 1693
e-post: sirje.janikson@teec.ee

Käisime õpperetkel Järvseljal. Järvselja on väike küla, kus elab 50 inimest ja pood on ratastel. Seal asub ka suur katseala, kus üliõpilased käivad õppimas metsaökoloogiat. Esimene koht, mida külastasime, oligi FAHMi katseala ehk metsa õhuniiskuse manipulatsioonikatse. Seal uuritakse, mis juhtub, kui suurendada või vähendada õhuniiskust puude ümber. See katse aitab teada saada, mis juhtub globaalse soojenemise korral puude kasvamisega.

Edasi sõitsime Järvselja looduse õpperajale. Rajal seletati meile metsamajandamise põhitõdesid. Saime teada, et lihtsamaks majandamiseks jagatakse mets ristkülikukujulisteks aladeks ehk kvartaliteks. Eestis võib ühel kvartalil näha mitut erinevat metsatüüpi. Meile näidati näiteks haavikut ja sanglepa-segametsa.

Laudtee, mida mööda kõndisime, oli märg ja väga libe, seepärast tuli ette ka kukkumisi. Õnneks jäid kõik terveks! Rada läbides anti meile ka ülesandeid. Nimelt tuli meil ära tunda puid, põõsaid, taimi, samblaid ja samblikke. Me tundsime ära näiteks sinilille, haava, lepa, kuuse, männi. Tutvusime ka uute liikidega, nagu näiteks lõhnav madar, samblikud nimega tiksik ja kopsusamblik, roossammal ja seen nimega kännupess.

Meil oli võimalus ringi uidata ka põlismetsas. Põlismetsas kasvab erinevas vanuses puid ja inimene seal ei tegutse. Meie retkejuht ütles, et Järvselja põlismets pole siiski päris ehtne põlismets, sest seal on kunagi kraave kaevatud kuivendamiseks. Põlismetsas nägime huvitavat vaatepilti: noored kuused kasvasid sirgelt reas. Need polnud inimese istutatud kuused, vaid nad kasvasid seal looduslikult. Seda seepärast, et kuusk eelistab kasvada kõrgemates kohtades, mitte niisketes. Kui mõni vana puu maha kukub, siis tekibki noortele kuuskedele sobiv kasvukoht langenud puutüvel.

Matkaraja lõpus näitas retkejuht meile ka Kuningamändi, mis on niisama vana kui Tartu Ülikool. Selles peatuskohas räägiti meile veel natukene Järvselja metsadest. Seal on enamlevinud puuliigiks kask. Sealsetes metsades on ka palju põtru, kes takaistavad puude normaalset arengut, sest nad söövad neid. Enne tagasisõitu nägime ka Järvselja jahilossi, üliõpilaste ühiselamuid, sööklat ja taimeaeda.

Retkemuljed olid head. Päike küll ei paistnud, aga vihma me ka ei saanud. Jõudsime tagasi Tartusse turvaliselt ja uute sõpradega.

Noore looduskaitsja märgi said 20 noort, kes on eriliselt silma paistnud loodushoiu alal, saavutanud häid tulemusi loodushariduse konkursil või aidanud kaasa loodusteemalise ürituse korraldamisele. Märgi saajate seas olid ka vennad Jaak Joonas ja Mihkel Keldoja. Matkaringis aastaid osalenud vennad pälvisid tunnustuse heade tulemuste eest erinevatel loodushariduslikel konkurssidel ning aktiivse osalemise eest keskkonnaalastes projektides ning ka nende läbiviimise eest. Jaak Joonas ja Mihkel on koos teiste loodusmaja õpilastega osalenud rahvusvahelises noortevahetuses “Ecorangers”, korraldanud energiateemalise huvipäeva võistluse “Energiasäästlik kool” raames ning fotojahi “Appi, upume!”, kus koolinoori kutsuti üles jäädvustama kevadist üleujutust Tartu linnas. Lisaks sellele on nad usinalt kaasa löönud paljudes huviringi ja loodusmaja ühistegevustes.

Pidulikul sündmusel kaasas olnud geoloogia- ja matkaringi õpilane Martin Tikk ütles, et teiste loodusmaja õpilaste ettevõtlikkuse tunnustamine innustab tedagi senisest rohkem looduskaitse vallas tegutsema ja mine tea – ehk peetakse tedagi järgmisel aastal noore looduskaitsja märgi vääriliseks.

Soovime palju õnne Jaak Joonasele ja Mihklile!

Loe ka Keskkonnaministeeriumi pressiteadet ja uudist.

- – -

Liivakivipaljandi vaatamiseni me kahjuks ei jõudnudki, kuna õnnetu juhuse tõttu ei leinud me seda üles. Kui oleksime kulutanud veel aega otsimisele, poleks me sama päeva sees enam tagasi Eestisse jõudnud.

Loodusmuuseumis oli mõnest eksponadist raske aru saada, sest kõik tekstid olid läti keeles. Õnneks oli piisavalt palju muud huvitavat vaadata, mis tasakaalustas meie puuduliku läti keele oskust. Mitmeid väljapanekuid oli kergem mõista, sest ruumid olid temaatilised: paleontoloogia, meri, loomad ja linnud, antropoloogia jne.

Ekskursioonil vanalinnas tutvusime giidi juhendamisel mitmete Riia vaatamisväärsustega. Linnapildis oli üllatavalt palju loomafiguure näha. Mustpeade maja kaunistas kell, mida ei osanud kahjuks keegi lugeda. Asi oli nimelt selles, et kellale oli märgitud lisaks kellaajale ka kuupäev, nädalapäeva jms.

Tagasi koju jõudsime kaks tundi hiljem, kui oli plaanitud. Kuid sellest hoolimata oli üks tore päev Riias.